there is a donut at the end of the tunnel...

põhimõtteliselt kui ma siin elaksin, siis oleksin ma kodus. aga ma pole isegi suutnud pilte korterist üles otsida, et neid siia oma kuubiku seintele üles seada. mõte on olnud kaua, aga teostus on senini kesine. samas - ega mul korterist pole midagi üles leida ka teab kui lihtne. praeguseks on juba vist üks ja kolmveerand aastat elatud remondi keskel... või on see juba kaks ja kolmveerand? ei tea, aeg lendab imelikult kiirelt. kunagi oli tore aja kulgu jälgida. kui oli midagi toredat ees ootamas, pani aeg täiega pidurit, kui isegi mitte tagurpidikäigu. samas eksam lähenes oma 150nega. nüüd oleme juba vanem, eksam ei koti... rõõmud on aga need on ka sellised üürikesed... ja aeg lendab kui linnuke zoofiili käest... aga seda enam tekib tunne et milleks rabeleda, nagunii ei jõua ju :)

aga tegelt mida ma tahtsin öelda - eile oli äike. ära tahtse uputada. isegi rõdule tilkus tiba. aga katuseonud on, kurat, korraliku katte teinud. mina ei virise. ilmselt ka mitte alumised. selle eest sadas trepikotta täiega. vot.