isa ülestunnistus

et siis praeguseks on möödas kuupäev 13. detsember kui minust sai isa. imearmsa (yeah, nii ilmselt ütlevad kõik lapsevanemad oma pisipere kohta) Kadi erikuradilaisk isa. ei noh... uhkus rinnus ja meel hea. kuigi tuleb tunnistada, et ega nüüd teab mis suurt ja erilist tunnet küll sees pole. lihtsalt öösiti ei saa rahulikult magada. hea öö on see, kui paar korda ärkad. halvemal juhul oled öö otsa üleval. üldiselt on lastega nii, et kõigepealt on gaasivalud, siis tulevad hambad (jälle valu) ja siis tuleb puberteet. ljiihtne!

aga üks sündmus on veel meeles mõlkumas. nimelt mina kui tehnoloogiakauge inimene sain lõpuks sõita venemaa ääretult toreda leiutisega - traktor T40. ei tore ja lihtne oli. lõpuks sain isegi selgeks käimapanemise. mis sellest, et starterimootor kõrva ääres tahtis kõrvakilet vägisi katki murda. aga meeldejääv asi oli tegelikult kabiini pääsemine ja sealt välja saamine. kabiin ise on suht ruumikas ja tore. aga meenub mulle, et tavaliselt oli kolhoosi traktorist selline lõbusam suure kõhuga onu. kuidas sellised onud kabiini said ja sealt välja said? st mina, ~190cm pikk ja ~130kg raske, olin tõsistes raskustes. ukse ava on nii nõmedalt pisike et ei saa ma sisse ega välja. väljapugemine oli ikka eriti keerukas ja koomiline. eemalt vaadates ilmselt meenutas muitifilmi. ja ega olukorrale ei aidanud ka kaasa vammused, mis mul pakase kaitseks seljas olid. oli ju ikkagi krõbe talveilm - oma -4 kraadi :)

novat. aga nüüdseks olen puhanud tükk aega, töö ja haltuura osas on asi kaosest ammu mööda läinud ja ajapuudusest tekkinud katastroof on ka möödanik, jällegi üks vaimuvaene ja hambutu kiri olemas - ega muud kui teeme tööd edasi. äkki siis tulevad päkapikud ka.