vale-vares

vanaeesltased olid targad. vähemalt ühe koha pealt. kuigi Tram toob esile ülimalt tõetruu pildi meie esivanemate minevikust siin, siis niiväga kurb meie elu vanal ajal ka päris polnud. loodust tundsid vanaeestlased hästi. õpiti see siis näljase isakaru eest ära joostes või aasal lauldes, aga loodust tunti. ega muidu poleks me ellu jäänud selle koleda pimeda aja, kui üle tee käisid mitmemeetrised kollid, aidas varastasid sinu vara naabri kratid ja sinu puugid olid ka piimast tühjaks tehtud enne, kui sa nad oma aedikusse jõudsid tuua. vanaeestlane teadis, kuidas looduses ellu jääda ja kuidas isegi katku eest pääseda. aga kogu selle pika loo moraal on see, et vanaeestlane teadis - valel on lühikesed jalad. ja nüüd jõuame meie pealkirjani - vale-vares (ladina k. falsus corvus, toim.). täna hommikul tööle jalutades kohtasin ühte vana silla juures pljäsku all. minu suurte ja tagasihoidlike ornitoloogiateadmiste juures võin väita, et tegemist oli umbes kolme aastase hariliku musta vale-varesega. mille järgi eristada tavalist varest ja vale-varest? valel on lühikesed jalad. selle tõttu on ta palju madalamal, tema silma- ja maailmavaade pole nii avar ja sammuti pole tal esispoilerit (evolutsiooni käigus on ta selle ilmselt vastu jääd ja lund küljest ära jooksnud).

miks ma seda räägin? miks? miks ma mida teen? sest vale-vares on väga haruldane lind. tuleb ta meie juurde kaugelt põhjast külmadelt aladelt ja maarjamaal on teda näha vaid suuremate külmadega, kui meie tavalised varesed lõuna poole liiguvad põhja-lätit rüüstama. minul, kaua aegsel looduse-sõbral oli võimalus seda harukordset lindu näha. selgelt oli antud isendi juures näha ilmselt Soomes õpitud urbaniseerumine - kehahoiak meenutas pigem getto-homie olemist ja inimeste vastu ta erilist võõrastust ei tundnud (erinevalt näiteks arg-oravast või kaks-jalg sääsest). suled olid tal ilusti puhvis - selge märk kevade lähenemisest, et näidata vastassoo esindajatele oma blink-blink autfitti.

vot.