vesi. kuumus. väsimus.

ets kae: mina, ja kirjutan blogi. kas ma olen haige? võimalik. võibolla on kuumus mõjunud. aga ilma pikema mölata asja juurde. kuna mu naine juba virises kuumuse üle, siis ma väga sel teemal ei peatu. lihtsalt et... vihm - väää, sajab. päike - väää, palav, lumi - väää, külm. inimene LIHTSALT ei saa rahul olla. virisemine (eriti ilma üle) on sama iseenesest mõistetav kui hingamine või see, et vahest kohe tahaks kärtsu peeru maha panna. parem hakkab. virisedes, ma mõtlen. alati on seal parem, kus meid pole :)

mis veel? 13 päeva on jäänud puhkuseni. tõotatud 8 kuud. ilmselt need mööduvad kui unenägu, aga peab ju viimast võtma. viimastel päevadel on KOHUTAVALT raske tõusta olnud. väsimus on peateema. ok, pole nii hull, kui mõni hetk tagasi, kui ma juba ületöötamisega arsti kabinetist ennast leidsin. nüüd olen võtnud reegliks: hiljemalt kell 2400 lähen magama. ei huvita, kui pakilised asjad on. ei tee öösel tööd. ehk jätkub see niimoodi ka puhkuse ajal.

once again jõudis naine ette ja teatas, et rõdu ehitame kinni. läheb jah. nüüd, kus ma tean, et ta kaob varsti, on ullult kahju. käin rõdul ja "naudin". raisk, kus ma enne olin? nagu ikka - me hakkame igatsema asju ja olukordi, kui neid enam pole ja tagasi ei saa. mhmh, see kehtib ka inimeste kohta, kahjuks. eniveis - plaan on lasta korteris teha. ja ise pingutada Elvas. varasem mõte alustada kohe maja uue osa ehitusega on liikunud edasi - prioriteediks on oopiste aed. sattusin viimati Elvas olles aiast välja (teist külge remontima) ja avastasin, kuivõrd jube näeb üks külg välja. tegu on garaashi poolse osaga, kuhu jäi omal ajal uus aed tegemata. aga see on kohutav. seega - alustan sealt. ehk saan lauamaterjali, värvi ja teen aia korda. vot. aga seni tuleb tööd teha ja rabada. 13 päeva tuleb veel ju leiavaisa(sid) rõõmustada.

seega - nautige äikest, nautige vett, nautige suve. ja fakk, kui tahate, nautige virisemist. vähemalt hea jututeema või jutule saamise võimalus.

karjuv füüsiline vägivald

tsiteerin oma naise plogi - "Edit: Rollo ja Inx on veel nõmedamad kui mina. Nemad ei uuenda üldse oma blogi". wtf? mõned meist teenivad raha ka :) ja töötavad. lähevad ommikul tööle, teevad tööd, tulevad koju, teevad haltuurat. vahepeal magavad tiba. ja selle juures ei jää aega plogida. vot. :)

...

et... tsiteerides juba kultusfilmi staatuses olevat lühietendust: "situ pihku, prill!".
ongi kõik, polegi rohkemat öelda. juhe koos. vist.

sciurus crocus iuguolo

valimised on läheda ja tuleb tõdeda - ei saa ka mina teemat puudutamata mööda minna. mis sellest, et ma ei saa poliitikasts aru, ei kuulu ühtegi erakonda või rühmitusse, ei jälgi riigikogu infotundi ja pööran pilgu ära, nähes valimisreklaami. AGA. mina, kui tuntud looduse-sõber, ei saa mööda minna kommentaarimata minu valvsa pilgu ette ilmunud peletist.

nimelt. minu algelised teadmised inhvotehnoloogiast ja veebindusest ütlevad, et see aadress on mingi partei hääelkandja. ma igaks juhuks igale lingile ei vajutanud. aga ega see polegi minu jutu eesmärk. kui me vaatame pilte, mis avanevad linkide "Haljala Valimispidu", "Rakke Valimispidu" ja "Väike-Maarja Valimispidu", siis vähemalt minule jäi silma seal kajastatud kollane elukas. nagu ühes klassikalises raamatus võrreldi pildil olnud rahutuvi pärlkanaga, siis antud juhul võrdleks mina seda looma orava, vöötorava, mõõkhambulise tiigri või viigerhülgega. selge on üks - tegu on lihasööjaga. ühel pildil on näha noormehe viimased agoonsed ponnistused eluga pääseda selle tapja-eluka käest. asjata.
looma üüratu saba, mis esmapilgul võiks jätta mulje suurest seljaküürust (siit ka mõnede amatöör-loodusinimeste eksiarvamus, et tegu on kontorirotiga (lad.k. rattus cubicus)) annab alust liigitada loom näriliste (rodentia) seltsi oravaliste alla. seega võtan antud hetkel omale õiguse täievoliliselt nimetada see uus tapja-orav sciurus crocus iuguolo nimega. tegu, nagu ikka ja jälle, on harvaesineva loomaga. tihedamini näeb enne valimisi - ilmselt meelitab lihasööja kohale rasvaste poliitikute lehk. peale vailimisi kaob aga loom kui tina tuhka ning teda pole näha pikka aega. antud isend on tegutsemas põhja kesk-eestis. miks seal - pole veel selge, kuid oletuslikult meeldivad talle mäed (Pandivere kõrgustik) kui mitte väga suured (seega hoidub ta lõuna-Eestist). koos oma ultraheli püüdvate kõrvadega võib sciurus crocus iuguolo pikkus küündida kuni 250cm. esialgne rahulik ja naeratav nägu ei tundu pooltki enam nii sõbralik, kui ta oma hambad teile kõrri lööb (ja küüned rahakoti taha ajab). eriti tigedad on nad paljunemisperioodil - nagu ka tavaline metsa-söödik paljas-orav (sciurus vulgaris silva-varmint glabrous), nii paljuneb ka meie vaatus-objekt: ta muneb 7cm sügavusele lehekõdu sisse munad, mille embrüos valmivad ostutheksid, mida saab vahetada väikeste orava-poegade vastu kohaliks auto-lavkas.
kokkuvõttes - inimesed, kui te kuulete Pandivere lähedal (eriti valimispidudel) valju kära ja okste raginat, siis olge valvsad. just teie kõrval olevast sarapuhekist võib sel hetkel püüda läbi tungida verehimuline, pehme ja karvane orav!

vale-vares

vanaeesltased olid targad. vähemalt ühe koha pealt. kuigi Tram toob esile ülimalt tõetruu pildi meie esivanemate minevikust siin, siis niiväga kurb meie elu vanal ajal ka päris polnud. loodust tundsid vanaeestlased hästi. õpiti see siis näljase isakaru eest ära joostes või aasal lauldes, aga loodust tunti. ega muidu poleks me ellu jäänud selle koleda pimeda aja, kui üle tee käisid mitmemeetrised kollid, aidas varastasid sinu vara naabri kratid ja sinu puugid olid ka piimast tühjaks tehtud enne, kui sa nad oma aedikusse jõudsid tuua. vanaeestlane teadis, kuidas looduses ellu jääda ja kuidas isegi katku eest pääseda. aga kogu selle pika loo moraal on see, et vanaeestlane teadis - valel on lühikesed jalad. ja nüüd jõuame meie pealkirjani - vale-vares (ladina k. falsus corvus, toim.). täna hommikul tööle jalutades kohtasin ühte vana silla juures pljäsku all. minu suurte ja tagasihoidlike ornitoloogiateadmiste juures võin väita, et tegemist oli umbes kolme aastase hariliku musta vale-varesega. mille järgi eristada tavalist varest ja vale-varest? valel on lühikesed jalad. selle tõttu on ta palju madalamal, tema silma- ja maailmavaade pole nii avar ja sammuti pole tal esispoilerit (evolutsiooni käigus on ta selle ilmselt vastu jääd ja lund küljest ära jooksnud).

miks ma seda räägin? miks? miks ma mida teen? sest vale-vares on väga haruldane lind. tuleb ta meie juurde kaugelt põhjast külmadelt aladelt ja maarjamaal on teda näha vaid suuremate külmadega, kui meie tavalised varesed lõuna poole liiguvad põhja-lätit rüüstama. minul, kaua aegsel looduse-sõbral oli võimalus seda harukordset lindu näha. selgelt oli antud isendi juures näha ilmselt Soomes õpitud urbaniseerumine - kehahoiak meenutas pigem getto-homie olemist ja inimeste vastu ta erilist võõrastust ei tundnud (erinevalt näiteks arg-oravast või kaks-jalg sääsest). suled olid tal ilusti puhvis - selge märk kevade lähenemisest, et näidata vastassoo esindajatele oma blink-blink autfitti.

vot.

aus ülestunnistus

kui nüüd kõik ausalt ära rääkida - siis ma praegu enam tööd ei suuda teha. ei ärge arvake, et ma päeva tehtuks loen. kohe vajutan nuppi "publish" ja digimoondun taas CSSi-neegriks. ja kui kunagi aega jääb, siis olen natuke oma perega. aga seda alles peale kooriproovi. ja siis kui pere on tuttu läinud, tuleb esikust veel lauad ära vedada. ja siis algab haltuura aeg. ja ennäe - mõne tunni une pärast saab juba jälle kontori poole jalutada.

aga tegelikult tahtsin seda öelda - pole mõtet siin lugemas käia. a) postitused on maitselagedad b) postitused on mõttevaesed c) kuna ma uuendada niikuinii ei jõua, siis pole siin ka midagi uut. eksole onju :) tehke oma väärtusliku ajaga midagi targemat - hell, vaadake või savisaare reklaami. seda on kõik kohad praegu täis.

aga mina praeguseks lõpetan...

talv

mhmh. popp teema praegu, kus üle seitsme aja on maarjamaa inimese hinge tulnud rõõmustama külm valge ollus. see teeb märjaks, sellega on külm, selle sisse jääb auto kinni, aga kõik on rõõmsad. tunnistan isegi, et olen tiba rõõmus, vaatamata asjaolule, et vaikselt lootsin selle talve ilma lumeta ära elada. aga eile oli tõeliselt ilus - lumesadu ja pisike miinus. maantee elvast tartu tulles oli nõme aga ei midagi hullu. tartu jõudes võtsin kuurist välja oma lumelabida ja läksin naabritele appi. ei tore oli hoovi puhastada. selle peale, nagu õige eestlane ikka, hakkasid naabrid grillima. kuna ka mingi hetk sain mina väitse tüki vorsti, võin väita, et käesoleva aasta grillhooaeg on avatud.

ja täna sinul, kallis väike lugeja, veab. kuna ajakitsikus on tapva faasi ammu seljatanud, ei tule nii pikka tehnojuttu a'la kuidas '66 aasta bussi mootori on ikkagi põlenud ja kuidas paagis oli ~4cm s*tta ja kuidas ma selle välja sain ja mis on mulle mu soome sõbrad seletanud... eip. seda ei tule. ma arva, et te saate tänu sellele ka rahulikumalt täna magada. kui saate - tehke mulle kunagi kann õlut välja :)