"pulmad, jah pulmad, viina 50 vaati..."

et siis jah... püüan töö kõrvalt teha ettevalmistusi. kutsed tahan selle nädalaga ära jagada. mõni aadress on JUBA kaduma läinud, mõnda ei teagi kust otsida. aga eks kudagi saab hakkama. üldiselt suureneb mõttes eelarve pidevalt. kahjuks ei suurene sama moodi sissetulekud. rahvast paistab tulema ka suuremal hulgal... vahepealese miinimumplaani 200 võib vist kohe ära unustada - üleeilne kokkulugemine andis minu poolsele osale 150, seal sees pole kogu koori ja kogu klubi. rääkimata siis veel marikeni osast. aga ma saan ennast alati lohutada - kui läheme põhja, siis läheme põhja ikka, kurat, täiega. oleme teine kord targemad :)

ega väga muud mõtteid polegi vist... tööd on kudagi meeletult tekkinud. st kahtlaselt palju juba. aeg lendab ka kui segane, midagi valmis ei jõua. kohekohe peaks võtma tööandja suurema lehe ette ja selle nullist uuesti tegema. versiooni number 2, lisaks sellele on veel mingite asjade valmistamine minu õlgadele tulnud. st ma olen juba teist nädalat järjest progeja. ei mingit kunsti, ainult istun on PHP otsas ja kirjutan... rida rida kaupa... aga ok, on aeg ette võtta uus fail ja seda kirjutama hakama.

nu... za ahhotu!

there is a donut at the end of the tunnel...

põhimõtteliselt kui ma siin elaksin, siis oleksin ma kodus. aga ma pole isegi suutnud pilte korterist üles otsida, et neid siia oma kuubiku seintele üles seada. mõte on olnud kaua, aga teostus on senini kesine. samas - ega mul korterist pole midagi üles leida ka teab kui lihtne. praeguseks on juba vist üks ja kolmveerand aastat elatud remondi keskel... või on see juba kaks ja kolmveerand? ei tea, aeg lendab imelikult kiirelt. kunagi oli tore aja kulgu jälgida. kui oli midagi toredat ees ootamas, pani aeg täiega pidurit, kui isegi mitte tagurpidikäigu. samas eksam lähenes oma 150nega. nüüd oleme juba vanem, eksam ei koti... rõõmud on aga need on ka sellised üürikesed... ja aeg lendab kui linnuke zoofiili käest... aga seda enam tekib tunne et milleks rabeleda, nagunii ei jõua ju :)

aga tegelt mida ma tahtsin öelda - eile oli äike. ära tahtse uputada. isegi rõdule tilkus tiba. aga katuseonud on, kurat, korraliku katte teinud. mina ei virise. ilmselt ka mitte alumised. selle eest sadas trepikotta täiega. vot.

"tervitusi toome palimisaarelt"

yeah... sunshine reggae! väljas on just siuke ilm. valab, tilgub, udutab. hetkeks meenutab juba sügist. eestlase mentaliteet - koguaeg hiilib varjudes koletu, pime, rõske ja jube sügis ja siis tuleb veel tavl ka otsa. aga mis teha, selline ilm tekitab masendust. ja soodustab tööluusi - lihtsalt ei suuda midagi teha. kuigi mul on selline võimetus olnud juba pikka aega. kevadväsimus? faa... kaua veel?

nääd... nüüd on nii siiber, et aitab küll tänaseks...

linn vs maa

kes juba mu naase juttu luges, see teab, et ta tahab maale. mina? see on rohkem kui kahe otsaga asi. aga oma maja tahan. siiber on naabritest, eriti neist ***hiinlastest, kes minu läheduses praegu platseeruvad. lihtsalt, saadaks nad naahui, säilitaks oma närve ja rahu ja läheks looduse rüppe. jah, peab hommikuti sõitma hakkama, võimalik et peab lausa kahe autoga hakkama linnas käima... so fuckin what? kui mul on muruplats ja linnulaul ja vaikne tuulele... ja kui, kurat, tuleb tuju karjuda ja kidaripunti plännida, siis teen seda ja kedagi ei koti. vot. tige olen, noh.

päevateemaline ulg - pronkssõdur

eee... nojah. ma pole veel siiani õieti aru saanud, miks me alati hõiskame ja tähistame N.Liidu suure sõja tähtpäevi ja lubame nende sümboolikaga asjadel igal pool olla, samas Saksa meened on kõik keelatud. nagu oleks eesti meestel tol ajal olnud valida et "nääh... täna ei viitsi Saksa poolelel minna, oleme täna N.Liidu poolel". mees PIDI olema Saksa poolel, mees SURI Saksa poole eest, aga ta OLI eestlane.
ehk et miks me eelistame N.Liidu asju, Saksa omi aga keelame? kas siis selle tõttu et me olime repressiooni all? naahui, sai ju otsustatud mingi aeg tagasi, et repressioon toimus, see oli kuritegu jne. miks me siis laseme edasi? kardame? mida?
see selleks... kaldun veel korra kõrvale, aga nooremast ajast on meeles, et Vene inimene on tegelikult väga heasüdamlik ja tore. aga need on need õiged venelased. tundub, et vahepeal on välja arenenud uus rass - tiblad. need on venelased, kes ajavad 10ne küünega taga vana Liidu teemat. selleni viis mind mõte sellest, kuidas nüüd pronkssõduri juures "venelased" käitusid - kuuldavasti oli Eesti lippu rüvetatud. wtf?! politsei oli ju kohal, riigilipu rüvetuse eest oleks pidanud selliseb tiblad kohe vahistama.
ehk et... kui tasakaalu ei tooda majja eri poolte mälestamisel ja selline Eesti Vabariigi ja meie sümboolika peale kusemine järkub, siis nõustun lausa herr Liimiga - let's blow this thit up. või vähemalt veame minema. ja järgmine kord saadame märulipolitsei neid tiblaisd kumminuiaga EV'd austama. ärgu, raisk, laiutagu siin midagi. muidu teeme neile uue Sinimäe.

seltsimehed, elu on naasemas maale!

just... ei saa ilma blogita. tahan ka popp olla ja omada blogi. mis sellest et kuugli analüüs näitab juba pikka aega surma kuulutavat kriipsu märgi juures, mille peale on kirjutatud "külastajate arv: 0". so? ega ma teile siis ei kirjuta...

blog on nagu... nagu söögitaldrik. ega tema pole süüdi, kui sa ta vihas põrandale kildudeks viskad. aga peale seda on sul palju parem. taldrik tuli appi ja leevendas, tõsi, ohverdades end, sinu muret. blog on sama - kirjutad ära ja kohe kergem. hea päev on, kui keegi ka loeb. kommenteerib - noh, selle puhul võiks ju lausa võtta.

tegelikult pole mul tagasipöördumiseks nagu otsest põhjustki. puhkus läbi, midagi head ära teha ei jõudnud, nüüd kõik teised puhkusel ja minul eesootavat tööd nagu ratsahobusel sit*a. siiski olen täna olnud peaaegu et tubli. võiks ju end lausa premeerida nii.

ehituse koha pealt püüan juba pikka aega ehitada kööki riiulit. vanadest ja laiadest põrandalaudadest, mida kogu mu elamine on täis. see nädal olen eriti usinalt tegelenud. üleeile panin lausa 2 lauda kokku ja kruvisin ühe jala ka alla. siis mõtlesin et lähen laenan naabri käest käsihöövli ja teen tööd edasi. hõikasin Marile ka et ma korra käin ära. 2 või 2.5 tundi hiljem tulin tagasi, lõhnasin kui õllevaat ja arvasin et rohkem ei ehita. vot sulle küllaminekut, kui teistel on koroona laud.
ega midagi, eile võtsin uuesti asja käsile. sain vaevalt 2 ülejäänut jalga alla kruvida (endiselt ainult kahele lauale) kui tuli Valk... ja õhtu läks teises suunas. sellise tempoga saame jõulumaiustused juba 3. riiulile panna.