oeh ununes...

hakkasin lugema eelmist posti ja meenus 2 asja.

1. pikk jutt, sitt jutt, kui see pole muinasjutt.
2. kuidas ma ikkagi Lennukiga (vw golf2 GTI, 1.8 pritse, astus edasi kui hull. vähemalt nii arvasin mina, golf2 1.6 diisli pealt tulnud) kitse alla ajasin ja mis siis sai. no oli huvitav aeg, suht äsja kohanud oma praegust naist. ja oli vaja siis talle järgi minna. kui õieti mäeltan, siis elasin sel hetkel Elvas ja tahtsin siis Marikeni külla tuua. a noh, noor inimene, armunud, õhin sees. oli pimedam talv ka ja loomalikult oli vaja mul ~110nega Tartu poole lennata. ei kannatanud ju. kuskil siis Nõo kandis see jama juhtus. mäletan et vastu tuli auto, mis suht pimestas oma tuledega mind ära. hetkeks käis sealt eest must vari läbi ja siis käis kõva mats. aga mul OLI palju õnne. kits oli sellist keskmist suurust ja ma tabasin ta täpselt hetkel, kui ta oli hüppest maandunud. st ta kiilus ennast kapoti alla ja lenda sealt edasi auto alla. oleks ma temaga hüppe peal kontakti astunud... no ma pakun, et a) oleks ta esiklaasi tulnud, b) mul oleks suu karvu täis olnu, kui mul oleks siis väga palju suust alles olnud c) ilmselt poleks auto väga teele ka jäänud. aga läks "hästi". niihästi kui sai. käis vaene kitseke auto alt läbi ja ma siis peatasin iluste auto kinni. esiots oli vaatamata kõigele suht puru. humal tänatud, mootor polnud NIIVÄGA puru. noh, eks karjusin paar kurjemat sõna kitse suunas. aga mida sa ikka oskad edasi teha? poolel teel, auto puru jne... ega midagi, noor ja tubli (ja endiselt armunud), võtsin siis kätte ja: helistasin emmele, seletasin asja ära ja palusin tal mulle järgi tulla oma autoda, helistasin ülemusele (töötasin siis päästeametis), seletasin asja ära ja palusin appi tulla autot ära vedama. tuli emme mulle järgi, istusin rooli ja läksin kõigepealt naisele Tartu järgi. selleks ma ju lõppude lõpuks sõitma hakkasingi üldse. tõin siis naise ära, seni oli ülemus juba kohal ja kitsegi kraavi ära vedanud ja koos lohistasime siis ka auto ära. ehk kokkuvõttes - lõpp hea, kõik lõpp hea. autost on aint kahju :)

võtame aasta kokku

vara veel, tean. aga mis siis? kes teab, äkkiste ei jäägi enam aega. praegu on juba mitmes vein käsil, nõud puhtad, kõht täis ja kohe tööd rabama ei jookse. et siis mis head on juhtunud see aasta? ilmselt võiks mainida, et polnud just kõige rahulikum aasta. pulm, laps, seda ei juhtu iga aasta :) ei, ma lahutaks iga hetk, kui teaks, et poissmeeste õhtu ja pulm tulevad sama toredad. maitea mis teiste jaoks, aga mulle mu enda pulm vägagi meeldis. tore olemine, tore ilm, tore vaba koht, ja über seltskond. poissmeeste õhtu kohta võiks sama öelda.

mis edasi? elukohtades-töökohas teab mis palju ei arenenud. järgi vaadates sain tartus köögi enamvähem valmis. samas minu lemmikala - tehnika. selles on juba märgata muutusi. kuni selle aastani olin ma "kaotanud" ühe auto. see oli siis, kui Lennukiga jahil käisin. 1 kits = 1 auto. kahju, tore püss oli. aga selle aasta numbri sees läinud massinad on: audi100, golf2, alfa33. lisaks sellele andsin ära oma üliarmsa '64 bussi, '68 buss on broneeritud ja mitu noolivat keelt on käinu '79 bussi ümber. võimalik, et seegi läheb ära juba praegu olnud juttude põhjal. tulemus? 5 masinat. VÄGEV, ütleksin :) arvate, et mul on Elvas hoov tühi? njah... ega loodus tühja kohta ei salli ju. juurde tulid '75 panel, mis juba osalt juppideks on läinud, juba mainitud '79 täisbuss, õu jee-õu jee '66 T1, passat ja '78 westfalia. niiet seis 5-5? khm... saladus katte all olen juba käed löönud veel ühe bussi peale. kokku on lepitud, raha pole veel andnud ja bussi pole veel ära toonud. vot. niiet võiks öelda (kui arvestada ka '79 täisbussi) siis 6-6. kasum on null, käive meeletu. nagu tõeline eesti firma.

ja nüüd polegi muud, kui teenida raha (selle asemel, et siin veini juua, nagu juuresolevalt pildilt näha), oodata mingi hetk kätte jõudvat vanemapuhkust (kallid onud toompeal - võtke KIBEKIIRELT vastu seadus, et issid võivad emmedega samal ajal vanemapuhkusele jääda) ja... kasvatada oma pisikest Kadit. vot nii.

ja veel asi, mis mulle jõuludes VÄGA meelde jäi. noh, me kõik teame või vähemalt kujutame ette, KUI palju armastab üks kuue aastane poiss automudelit. ilmselt on see suht kogu maailm temale, või vähemalt tähtis osa tema päevast. aga nüüd järgmine juhtum - mu naise õel on kaksikud, parajasti kuus aastat täis saanud poisid. noh, nad teavad et onu Ingmar on VW-sõber, sõidab erinevate imelike autodega (vahest tõmbavad telefoni naise käest ära, kui nad kõik ämma-äia juures on, ja loevad ette et onu Ingmar, tule siis põrnikaga või kui see ei tööta siis rohelise bussiga või siis valge bussiga jnejne. ei lagedad tüübid. tahavad hirmsaste aidata ehitada ja puha). enivei, hakkame kõrvale kalduma. asi selles, et läksin siis jõulu ajal Ahjale, kus nad kõik olid. juba telefonis nad teatasid et "meil on sulle auto". kohale jõudes selgus tõde - kaks 6.a. poissi olid kaltsukas näinud müügil nati räbalat autot - VW Corrado. hei, see on ju ikkagi VW. ja olid selle ära ostnud (ma tegelt kujutan ette, et nende emme või issi ostis selle) ja kinkisid mulle. retsept, lapsed. nad annavad ära OMA mänguasja :) ei no... tõsiselt liigutav asi. veel kord - SÜGAV retsept. aga jõulud olid toredad. nänni kui palju, süüa veelgi enam :)

ja nüüd tänaseks aitab. teeb veel mingi mõttetuse ja EHK tilk tööd. eksju.

ja üldsegi - inx lubas mind lõbustada ja segada. ja mis ta teeb? jah, on vait. vot siis :)

isa ülestunnistus

et siis praeguseks on möödas kuupäev 13. detsember kui minust sai isa. imearmsa (yeah, nii ilmselt ütlevad kõik lapsevanemad oma pisipere kohta) Kadi erikuradilaisk isa. ei noh... uhkus rinnus ja meel hea. kuigi tuleb tunnistada, et ega nüüd teab mis suurt ja erilist tunnet küll sees pole. lihtsalt öösiti ei saa rahulikult magada. hea öö on see, kui paar korda ärkad. halvemal juhul oled öö otsa üleval. üldiselt on lastega nii, et kõigepealt on gaasivalud, siis tulevad hambad (jälle valu) ja siis tuleb puberteet. ljiihtne!

aga üks sündmus on veel meeles mõlkumas. nimelt mina kui tehnoloogiakauge inimene sain lõpuks sõita venemaa ääretult toreda leiutisega - traktor T40. ei tore ja lihtne oli. lõpuks sain isegi selgeks käimapanemise. mis sellest, et starterimootor kõrva ääres tahtis kõrvakilet vägisi katki murda. aga meeldejääv asi oli tegelikult kabiini pääsemine ja sealt välja saamine. kabiin ise on suht ruumikas ja tore. aga meenub mulle, et tavaliselt oli kolhoosi traktorist selline lõbusam suure kõhuga onu. kuidas sellised onud kabiini said ja sealt välja said? st mina, ~190cm pikk ja ~130kg raske, olin tõsistes raskustes. ukse ava on nii nõmedalt pisike et ei saa ma sisse ega välja. väljapugemine oli ikka eriti keerukas ja koomiline. eemalt vaadates ilmselt meenutas muitifilmi. ja ega olukorrale ei aidanud ka kaasa vammused, mis mul pakase kaitseks seljas olid. oli ju ikkagi krõbe talveilm - oma -4 kraadi :)

novat. aga nüüdseks olen puhanud tükk aega, töö ja haltuura osas on asi kaosest ammu mööda läinud ja ajapuudusest tekkinud katastroof on ka möödanik, jällegi üks vaimuvaene ja hambutu kiri olemas - ega muud kui teeme tööd edasi. äkki siis tulevad päkapikud ka.

and yesterday i made waffles

just. peale laupäeva täielikku mahamagamist (sõna otseses mõttes. oma roll oli ka peaaegu üksi joodud veinipudeli + ~5 õllekannu koosmõjul) suutsin maha magada ka ETVst tulnud Bob Marley 1979 aastal Sam Tõ Varvara (Santa Barbara) nimelises kohas antud kontserdi saate. ok... käes oli pühapäev ja mõte veeres selles suunas, et peaks ikkagi Elva minema. mõeldud - mõeldud.

peale mõne tegevuse seal võtsin vahvlirauad kaasa ja tulin tagasi Tartu kindla plaaniga vahvleid teha. komponendid olemas, hakkasin tainast tegema. mingi hetk tuli panna sooja vägagi retro-hõnguliste kumerustega vanad vahvlirauad. number 1 - vana vene pistik ei lähe mitte kuidagi euro stepslisse. pole hullu - Mari liimipüstol leidis nukra lõpu juhtme kaotamise läbi. ok - juhe seina ja asi korras. nii pea kui tange liigutasin käis pauk ja korgid olid väljas. umbes detekteerisin leegi suuna, panin korgid tagasi sisse ja kakkusin pistikud lahti. seal oli asi enamvähem ok. uus katse - uus pauk - uuesti korgid sisse. laua peale jäi ilus suitsurõngas. igal juhul vahetasin kogu sissetuleva juhtme ära ja enam ilutulestikku ei tulnud. taigen valmis, rauad kuumad... nati aega higistamist (beringeri punane vein tekitas higitunde... samas pean tunnistama et stone cellar pole nii väga minu maitse) ja voilaa - taldrikutäis vahvleid oli valmis. pean tunnistama et tulid peaaegu et välja. vot.

neetud salakütid

et teen mina rahulikult tööd ja panen failid uploadima. võtab aega. mõtlen siis oma pisikeses roomaja ajus, et teen seni ühe plookimise aga kus sa sellega - uus soft väljas ja vaja ju ommeti selle peale üle minna. ehk kokkuvõttes - ei õnnetu töö, ei õnnestu plookimine.

aga üldisemalt. iga päev möödub pideva pärimise all et "kuna naine sünnitab". tunnen juba kaasa Reinule, et ise samamoodi tegin ja pidevalt helistasin. kahju temast kohe. samas oli eile hommikul tore juhus. tööl (ainult minu korrus) oli internet ära. no oma 2h. kõik teavad et ma olen enamvähem täpselt 0800 sees. ja kui siis mingi 1000 või hiljemgi sisse logisin, siis oh seda lõbusat paanikat. kõigil oli mure et kus ma olin ja kas juba sünnitati. aga ei. üldiselt käis naine täna arsti juures (sai teada, et tema "seljavalud" on oopiste sünnitusvalud) ja üldiselt tuleb veel nädal oodata. järgmine teisipäev uuesti arsti juurde (kui mitte varem).

üldiselt tundub et kui mitte varem, siis ka see nädalavahetus tuleb nagu viimane. ei lähe kuhugi. millest on kahju, kui nüüd aus olla. jäin täna tiba beetle.ee foorumit jälgima ja tuli jälle üüratu isu busside kallal tegutseda. oioi kuipalju oleks teha ja mõtteid. aga aeg? kust seda võtta? pole lihtsalt. tegelt poleks isegi väga suurt vahet, kas minna Elvasse või Ajale (loomulikult oleks minu eelistus Elva, Ahjal pole tööriistu / maitea kus need on, pole kuiva kohta kus bussi teha, pole valgustust... noh... ühesõnaga - võõras "garaazh").

aga üldiselt on nüüd nii et tuleb lõpetada oma vahest väljalööv nutulaul teemal "oh kui kiire, oh kui palju teha" ja hakata edasi tegema seda kiiret. üldiselt on jõulud teel meie poole ja päkapikud teevad ennastohverdavaid trikke kõrghoonete aknede taga, trotsides piilumiskaristust, et näha kas me oleme ikka head lapsed.

cuba libre!